0−6 eluaastat

Esimesed kuus eluaastat on lapse elus tohutult suur füüsilise ja psüühilise arengu aeg. Montessori järgi on esimene arenguetapp kriitilise tähtsusega, sel perioodil moodustub kogu isiksus.

Kuni 3-aastase lapse füüsilist ja psüühilist arengut ei ole võimalik eraldiseisvana käsitleda, füüsiline areng järgneb psüühilisele arengule. Lapse füüsiline areng on terviklik, ta areneb pealaest jalataldadeni. Lapse immuunsüsteem on nõrk ja esimese arenguetapi jooksul võibki laps tihti haigestuda. 0−3-aastane laps võtab lakkamatult infot vastu ümbritsevast keskkonnast. Õppimine ei ole teadvustatud, vaid toimub justkui iseenesest, seda eelkõige tänu vastuvõtlikule meelele (absorbent mind). Laps omandab keele ning erinevaid kognitiivseid ja motoorseid oskuseid.

Esimese arenguperioodi teise poole märksõnadeks on “mina ise!”. 3.−6. eluaastal on esiplaanil lapse füüsiline iseseisvumine. Laps kinnistab ja täiustab esimese kolme eluaasta jooksul õpitud motoorseid oskuseid ja meie vastutusel on pakkuda lapsele tema arengutasemele vastavaid iseseisvaid tegevusi ja liikumisvõimalusi. Füüsilise arengu seisukohalt on tähtis anda lapsele võimalusi oma jõudu proovile panna, lastes tal näiteks raskeid esemeid tõsta ja kanda ning pikki vahemaid kõndida. Montessori nimetas seda maksimaalseks pingutuseks (maximum effort). Lapse tegutsemine ja õppimine muutub teadvustatumaks ja sihipärasemaks. Last huvitavad oma kultuuri kombed ja see on parim aeg lapsele sotsiaalsete oskuste õpetamiseks. 3−6-aastane väikelaps on konkreetne mõtleja ja õpib kõige paremini selgete käegakatsutavate vahendite abil.

Lapsele on sündides kaasa antud vastuvõtlik meel

Montessori pedagoogika põhineb teoorial, et laps ei sünni puhta lehena, vaid talle on sündides kaasa antud vastuvõtlik meel (absorbent mind), mille abil ta keskkonnast teadmisi ja infot ammutab. Kõige selgem näide lapse vastuvõtlikust meelest on keele omadamine: laps omandab väikseimate detailideni just selle keele, mida oma kasvukeskkonnas kuuleb. Laps ei filtreeri, millist infot ja millal ta vastu võtab, mis tähendab, et lapse arengut mõjutavad ühtmoodi nii positiivsed kui ka negatiivsed kogemused.

Lapse arengut juhivad tundlikkusperioodid

Lapse arengut ja huvi juhivad tundlikkusperioodid (sensitive periods). Need on mööduvad ajaaknad 0−6-aastase lapse elus, mille ajal toimub õppimine vastuvõtliku meele toel justkui mängeldes. Kui arenguline eesmärk on saavutatud, vastav eriline tundlikkus kaob. Tähtis on teada, et tundlikkus kaob ka siis, kui lapsel puudub selle ajal võimalus arengulist eesmärki täita. Hiljem on seda oskust küll võimalik omandada, kuid siis vajab see juba teadlikku pingutust ja tööd.

Keskendumisoskus loob aluse lapse isiku kujunemisele ja sotsiaalsele käitumisele

Igapäevane keskkond lapse ümber peaks olema loodud nii, et see toetaks lapse keskendumisvõime arengut. Väike laps vajab konkreetseid vahendeid ja esemeid, mida võib segamatult puudutada ja uurida.
Montessori järgi on käsi meele tööriist ja õppimine toimub läbi käelise tegevuse ning füüsilise tunnetuse. Vaba liikumise võimaldamine on Montessori keskkonnas samuti väga tähtis. Konkreetsete vahendite ja kõigi meelte vahendusel õpib laps tundma abstraktseid mõisteid.

0−6-aastaste laste õppeprogramm

Imikute/väikelaste (assistants to Infancy) programm ehk 0−3 aastat, mis jaguneb omakorda sünnieelseks (ante-natal), laps-ja-vanem rühmaks, pesa (Nido) ehk umbes 2−3 kuud kuni kõndima õppimiseni ja väikelaste rühmaks (Toddler community) ehk 12/15 kuud-3 aastat.

0−3-aastaste ettevalmistatud keskkonnas leidub igapäevaelu ja motoorikaharjutusi ning keele arengut toetavaid vahendeid. Kõikide tegevuste juures on tähtis protsess ise, mitte tulemus. Montessori järgi ei vaja lapsed autasusid ega täiskasvanupoolset pidevat kiitmist, lapsele pakub piisavalt sisemist naudingut see, kui tegevus õnnestub.

Ka laste maja (primary/Casa dei Bambini) (3−6-aastaste) rühmas on töö ise tähtsam kui selle tulemus. Igal õppematerjalil on sisseehitatud kontrollelement (control of error), laps näeb ise, kas tegevus on õnnestunud või mitte (näiteks karbile ei mahu kaas peale).

3−6-aastaste laste rühma õpikeskkond ja vahendid on jagatud igapäevaelu, meelte arengut toetavate vahendite, keele, matemaatika ja kultuuri teema-aladeks. Sotsiaalseid oskusi ja häid kombeid õpitakse igapäevaelu rühma kuuluvate heade tavade (grace and courtesy) harjutuste abil.

Õppevahendid on läbimõeldud tervikud

Kõik Montessori õppevahendid on läbimõeldud tervikud ja neil on nii vahetud kui ka kaudsed eesmärgid. Väikeste (0−3-aastaste) vahendid on jagatud praktilise elu, motoorika, kunsti ja emakeele valdkondadesse, suurte (3−6-aastaste) vahendid omakorda praktilise elu, meelte, emakeele, matemaatika ja kultuuri valdkondadesse. Erinevate teemade tööd ja vahendid moodustavad ühtse terviku ning toetavad üksteist.

Igapäevaelu harjutused on tavalised igapäevaelu tööd ja tegevused, mis arendavad liigutuste koordinatsiooni ja keskendumisvõimet ning toetavad seeläbi lapse iseseisvumist. Laps õpib nii enda kui ka oma ümbruse eest hoolitsema.

Keelevahendid toetavad kõne- ja kirjakeele ning lugemisoskuse arengut. 

Meeltevahendid toetavad lapse meelte arengut, keskkonnast vastuvõetud info ja muljete mõistmist ning on abiks nende liigitamisel ja korrastamisel.

Matemaatikavahendid muutuvad konkreetsetest järjest abstraktsemateks ning nende abil õpib laps kujundeid, arve, numbreid, kümnendsüsteemi, aritmeetikat, täis- ja murdarve, geomeetriat jne.

Kultuuri valdkonda kuuluvad maateadus, loodusõpetus, ajalugu, kunst ja teadus ning ka selles valdkonnas on omad vahendid teadmiste ja kogemuste vahendamiseks.

Milline on Montessori lasterühm?

Kogu õppe- ja kasvatustöö põhineb austusel lapse vastu. Rühmas on kõigile ühised reeglid, mis kehtivad samamoodi ka täiskasvanutele ning milledest alati kinni peetakse.

Montessori lasteaiarühm on liitrühm, mis koosneb 1−3- või 3−6-aastastest lastest. Rühma komplekteerimisel proovitakse võtta igas vanuses võrdselt nii poisse kui tüdrukuid.

Montessori rühmas peab olema lastele kasutamiseks terviklik Montessori vahendite kogu, mis moodustab olulise osa ettevalmistatud keskkonnast. Vahendid peavad olema lastele kättesaadaval ja Montessori lasteaiad ongi tuntud madalate avatud riiulite poolest. Vahendid peavad olema terved ja puhtad, puuduvaid osasid ei tohiks olla.

Igal lapsel on võimalus rühmas segamatult tegutseda. Montessori meetodi oluline osa on pikk töötsükkel (umbes 3 tundi), päevakava peab olema loodud seda silmas pidades.

Lapsevaatlus ja pedagoogiline dokumenteerimine on tähtis osa Montessori rühma õppetööst. Nende abil oskavad rühma täiskasvanud vastata iga lapse individuaalsetele arenguvajadustele, suunates ja esitledes uusi tegevusi ja vahendeid.

Rühmas peab olema vähemalt üks rahvusvaheliselt tunnustatud koolituse läbinud Montessori juhendaja, kes vastutab õppe- ning kasvatustegevuse eest. Eesti haridussüsteemis võiks Montessori juhendaja lisaks olla ka alushariduse pedagoog ehk lasteaiaõpetaja või erialase koolitusega assistent.

Täiskasvanu roll

Maria Montessori rõhutas, et täiskasvanu on oma käitumisega lapsele kogu aeg ja kõiges eeskujuks. Täiskasvanu võib last tegevuste valikul vajadusel suunata ja toetada ning nende sooritamisel abistada. Tihti kipuvad täiskasvanud aga liiga kiiresti sekkuma ja lapsele valmis lahendusi pakkuma – ka sellistes olukordades, kus laps on suuteline olukorra ise lahendama. Täiskasvanu toetab lapse arengut parimal moel siis, kui ta last pidevalt jälgib, aga sekkub vaid siis, kui selleks on tõeline vajadus. Täiskasvanu peaks lähtuma lapsest ning selles abistab teda lapsevaatlus. Täiskasvanu rolliks on seada ka selged piirid, mis annavad lapsele võimaluse lapsele ennast turvaliselt ja vabalt ning toetavad autonoomiat tegutsemisel.

“Following some inner guide, they occupied themselves in work different for each that gave them joy and peace, and then something else appeared that had never before been known among children, a spontaneous discipline. This struck visitors even more than the explosion into writing had done; children were walking about, seeking for work in freedom, each concentrating on a different task, yet the whole group presented the appearance of perfect discipline. So the problem was solved: To obtain discipline, give freedom.”

– Maria Montessori, Education for a New World

Montessori kodus

Montessori pedagoogika sobib väga hästi ka kodus rakendamiseks. Iga kodu ja pere on omanäoline, seega erinevad teineteisest ka Montessori kodud. Mõnes peres järgitakse vaid peamisi kasvatuslikke põhimõtteid, teises luuakse lisaks terviklik koduõppe keskkond erinevate valdkondade vahenditega. Iga lapsevanema enda otsustada on, kas ja millised vahendid osta, ise teha või hoopis asendada igapäevaelu kogemustega.

Täiskasvanu oma isiksuse ja tegevusega on lüliks lapse ja keskkonna vahel, seda nii koolis kui ka kodus. Arengujärkudega arvestades ja last jälgides on võimalik tundlikkusperioode ära tunda ning lapse tärkavast huvist lähtudes talle erinevaid arenguvajadustele vastavaid tegevusi pakkuda. Kõige olulisem on lapsevanema teadlikkus, suhtumine lapsesse ja maailma.

Sotsiaalseid oskusi õpitakse igapäevaelu tegevuste kaudu

Sotsiaalsete oskuste omandamine eeldab harjutamist, õppimine toimub isikliku kogemuse kaudu. Sotsiaalseid oskusi ja häid tavasid õpitakse igapäevaelu tegevuste abil. Laps harjutab enda eest hoolitsemist ja õpib teisi inimesi ning keskkonda austama. Üks võimalus pakkuda lapsele turvaliselt koduses keskkonnas sotsialiseerumise võimalusi teiste lastega, on korraldada mänguhommikuid.

Võid alustada Montessoriga kodus:

• kaasates lapse igapäevaelu tegemistesse ja toimetustesse;
• luues turvalise kasvukeskkonna, mis toetab lapse iseseisvat tegutsemist;
• õpetades lapsele kombeid ja reegleid, et laps võiks võimalikult iseseisvalt ja turvaliselt nii kodus kui väljaspool kodu asju ise uurida ja proovida, teistega suhelda ning õppida;
• vältides lapse tegevustele vahelesegamist või tarbetut abi pakkumist;
• toetades lapse aktiivsust ja julgustades teda maailma avastama.