Maria Montessori

Montessori pedagoogika loojaks oli Itaalia arst ja pedagoog Maria Montessori (1870–1952). 1896. aastal lõpetas ta esimese naisena Itaalias Rooma Sapienza ülikooli ja sai meditsiinidoktori kraadi. Ta asus tööle psühhiaatriahaiglas, kus pani lapspatsiente jälgides tähele, et lapsed vajavad meditsiinilise abi asemel hoopis pedagoogilist tuge. Ta jätkas lastega töötamist, tegi lapsevaatlusi ja dokumenteeris vaatlustulemused ning tutvus põhjalikult eri kasvatusteadlaste (Rousseau, Pestalozzi, Herbart, Fröbel, Pereira, Itard, Sequin jt) teooriatega. Pereira töötas kurttummadega, Itard ja Sequin vaimupuudega patsientidega. Nende kolme mehe teooriatele ja töödele tuginedes lõi Maria Montessori uue kasvatusteadusliku teooria ja selle toeks õppevahendite kogumiku, mis koos moodustavadki Montessori pedagoogika. 1904. aastal avaldas ta oma esimese suure kirjaliku töö pealkirjaga ”Pedagoogiline antropoloogia”. 1906. aastal hakkas ta pidama loenguid õpetajaks õppivatele üliõpilastele ja sai filosoofiadoktoriks. Tema pedagoogilise karjääri tõeliseks alguseks võib aga lugeda esimese nn laste maja (itaalia k Casa dei Bambini) avamist 1907. aastal Roomas San Lorenzos.

Laste maja juhtides tõestas Maria Montessori oma kasvatusteaduslike teooriate tõekspidavust praktikas. Tulemused olid nii head, et tema tööst huvituti mitte ainult terves Itaalias, vaid üle kogu maailma.

Kogu ülejäänud elu pühendas ta oma meetodi arendamisele ja täiustamisele ning koolituste korraldamisele. 1929. aastal asutas Maria Montessori koos oma poja Marioga ühingu Association Montessori Internationale (AMI), et oma elutöö autentsust ja kvaliteeti kaitsta ning hoolitseda selle eest, et Montessori meetod ka peale tema surma edasi elaks. AMI peakorter asus 1935. aastani Berliinis, seejärel koliti see Amsterdami, kus asub tänaseni. 

Maria Montessori esitati kolm korda Nobeli rahupreemia kandidaadiks. Temast sai üks 20. sajandi mõjukaimaid hariduspioneere.