12−18 eluaastat

Kolmas arenguetapp märgib lapsepõlve lõppu, lapsest saab noor. See on aeg, kui noor õpib ja harjutab sotsiaalset ja majanduslikku iseseisvust. Montessori kirjeldab nii mõneski osas kolmandat arenguetappi esimese sarnaseks. Noor on enesekeskne, tema kasv on kiire ja intensiivne. Noorel on tugev vajadus eemalduda kodust ja vanemate autoriteedist. Oma identiteedi ja sotsiaalse staatuse otsimine ja leidmine on kolmanda arenguetapi tähtsaimad eesmärgid.

12−18 – Sotsiaalse ja majandusliku iseseisvumise aeg

Arenguliselt ei ole 12−15-aastane laps suunatud akadeemiliste teadmiste ammutamise poole. Ta on omandanud väga tugevad akadeemilised teadmised eelnevas arengujärgus 6−12-aastaselt ning tema akadeemiline võimekus suureneb jälle teismeea lõpus 15−16-aastaselt. 

12−15-aastase lapse arengut juhib füüsiline ja emotsionaalne areng. Ta on otsingutel, kuhu ta kuulub – vahel tunneb ta end juba täiskasvanuna, vahel lapsena. Vahel on ta liiga vana, et midagi teha, vahel liiga noor. Ta ei saa täpselt aru oma emotsioonidest ning sellest, kuidas need tekivad. Erinevaid emotsioone on kõige rohkem just esimesel kolmel teismelise aastal. 12−18-aastane noor on väga tundlik selle suhtes, mida teised temast arvavad. Ta tunneb end tugevalt, kuid ei tea, kuhu seda energiat panna.

Et vastata 12−18-aastase noore arenguvajadustele, on Montessori põhimõtteid silmas pidades õpikeskkond loodud selliseks, et noorel on võimalik osaleda täiskasvanute igapäevaelu tegevustes ning õppida seeläbi vastutust kandma. Õppeprogrammi sisus tõusevad tugevalt esile majandus ja keskkond. Selle vanuserühma koolikeskkond pakub võimalust füüsiliseks tööks ja ettevõtluseks. Üle maailma on levinud talukooli-formaat (farm school, Erdkinder) – noor vajab tugevat sidet loodusega, et oma arenguvajadustega paremini toime tulla ning võimalus pidada talu pakub erinevaid väljakutseid. Linnalistes keskkondades võib kooli formaadiks olla näiteks ka hostel, kohvik, pood vms. Koolielu toimimine on demokraatlik, otsuseid tehakse ühiselt, lapsed ja täiskasvanud on võrdsed, nad töötavad koos ühise kasu ja äramajandamise nimel, kõigi heaolu nimel.

Loodud on keskkond, kus maa ise annab tööd. Tuleb tegeleda reaalse eluga – loomadega, taimedega, täiskasvanu ülesannetega ja kõik tehtav keskkonnas annab loomulikku tagasisidet (tagasisideks ei ole vaja täiskasvanut). Keskkond pakub põhjuseid minna akadeemilise õppimise juurde – nad vaatlevad loodust läbi erinevate aastaaegade, kohanemine ja toimetulek looduse muutustega paneb uurima, kuidas toime tulla, ka teaduslikust vaatest. Seal on sotsiaalsed kogemused, mis juhivad uurima tsivilisatsioone ja seda, kuidas elu enne meid on olnud. Renilde Montessori on öelnud, et me ei peaks selles vanuses lapse keskkonda nimetama kooliks. Õppimine toimub kogu aeg ja igal pool – küsimused ja probleemid, mida lahendama asuda, tulevad keskkonnast. Ta toob näite, kuidas lapsed otsustasid kartulit kasvatada ning sellest tekkis vajadus kartulit hoiustada, mis omakorda lõi vajaduse keldri ehituseks. Selle projekti jooksul Selle projekti jooksul uuriti kartuli ajaloost, kasvatamisest, säilitamisest, keldri ehitamisest, ökoloogiast, füüsikast jne. Teine ilmestav näide on laste otsusest ehitada talli kasvuhoone, mis andis põhjuse vaadelda ilma, uurida vajalike tingimuste kohta, teha konstruktsiooni kavandeid, planeerida materjalide ostmist, ehitustöid jms. Montessori on öelnud, et eesmärgiks ei ole ette valmistada talunikke või põllumehi, vaid pakkuda kogemust, et kõigil meil on võimekus lahendada elus ettetulevaid probleeme ning probleemide lahendamiseks on vaja erinevaid teadmisi. 

Euroopas tegutsevad 12−18 keskkonnad näiteks Rootsis, Norras, Saksamaal, Tšehhis, Prantsusmaal, Inglismaal jne. Ettevalmistused käivad avamiseks Soomes (2024/25) ja Eestis (2026/2027).