Igapäevaelu – miks nii oluline?

Lastel on loomulik huvi kõige selle argipäevase ja täiskasvanutele tihti tavalise vastu, mida nad enda ümber näevad. Lastele pole need sugugi igavad toimingud, vaid pakuvad suurt huvi. Maria Montessori nägi selles huvis suurepärast võimalust pakkuda lastele põnevat tegutsemist, mis samal ajal tähtsaid arendavaid eesmärke täidab. Igal harjutusel on oma vahetud ja kaudsed eesmärgid (nn oskused kogu eluks).

Igapäevaelu harjutused ongi siis tavalised igapäevased argielu tööd ja tegemised. Needsamad, mida täiskasvanud päevast päeva kodus või väljaspool kodu teevad, kui enda või puhtuse ja korra eest enda ümber hoolitsevad. Samuti kuuluvad siia alla sotsiaalsed oskused –  see, kuidas sotsiaalseid suhteid luuakse, kujundatakse ja säilitatakse.

Montessori tahtis pakkuda lastele võimalust teha tavalisi argipäevaseid toiminguid, et nende kaudu oma ühiskonna ja kultuuriga kohaneda. Montessori lasteaedades teevad uued lapsed kõigepealt justnimelt igapäevaelu harjutusi. Need toimingud on lapsele tuttavad ja loovad turvatunnet, kui laps oma lasteaiateed alustab. Igapäevaelu teemaala on justkui ühenduslüliks kodu ja lasteaia vahel.

”Through practical life exercises of this sort the children develop a true social feeling, for they are working in the environment of the community in which they live”
–Maria Montessori

Igapäevaelust tuttavad tööd julgustavad last iseseisvalt tegutsema. Lapse iseseisvumise toetamine on Montessori pedagoogika järgi üks tähtsamatest kasvatusülesannetest. Harjutused on lihtsad ja selged ning arendavad ka lapse keskendumisoskust ja liigutuste koordinatsiooni. Keskendumisoskus on aga kõige õppimise eelduseks. Kui laps kordab ja harjutab lihtsaid igapäevaseid, kuid samas tähendusrikkaid toiminguid, siis kasvab lapse eneseusk ja algatusvõime. Kordamine on tarkuse ema, korduste kaudu lisanduvad ka oskused. Lapse liigutused muutuvad kontrollitumaks ja täpsemaks. Erinevad harjutused toetavad nii lapse peen- kui üldmotoorilist arengut.

Montessori teooria kohaselt on kõigil inimestel täpne ja matemaatiline meel, mida igapäevaelu harjutused omaltpoolt toetavad. Ettevalmistatud keskkond annab lapsele võimaluse teha tähtsaid toiminguid. Lapsel on esimesel arenguetapil periood, mille jooksul korras keskkond ja kindel päevarutiin on talle väga tähtis ja omane. Erinevaid harjutusi tehes tahab laps teada, mis järjekorras ja kuidas neid tegema peaks. Laps tahab, et asjad oleksid oma kindlal kohal (näiteks seep seebialusel teatud kindlas asendis). Väline kord aitab kaasa lapse sisemise korra(armastuse) ja isiksuse arengule. Sellele vajadusele peaks ettevalmistatud keskkond ka igapäevaelu harjutuste näol vastama. Kõik sama töö osad ja vajalikud vahendid peaksid alati samas kohas olema, loogilises kasutusjärjekorras ning lapse jaoks valmis pandud. Vahendite loogiline kasutusjärjekord on alati suunaga vasakult paremale. Harjutused on ka värvikoodidega teineteisest eraldatud, mis tähendab, et teatud harjutuses vajaminevad vahendid on sama värvi. Miks? Sest see aitab lapsel lihtsalt järeldada, et need vahendid kuuluvad kokku. Kui harjutus tehtud, võib laps iseseisvalt näiteks poleerimistöö lapikese pesusse viia ja töövahendite riiulilt uue asemele tuua, ilma et peaks seejuures täiskasvanult abi paluma. Selged tervikud on jagatud väiksemateks etappideks, et lapsel oleks lihtsam harjutuste loogilisest edenemisest aru saada ja selle sooritamisele keskenduda.

Laps õpib hoolitsema nii enda kui oma ümbruse eest. Montessori pani lapsi jälgides tähele, et lapsed naudivad oma ümbruse eest hoolitsemist. Eriti, kui neile pakutakse võimalust kasutada nende loomulikku huvi äratavaid ja sobivaid vahendeid. Sellepärast on igapäevaelu harjutuste juures väga tähtis see, et töövahendid oleksid lapsele sobiva suurusega ja ehtsad (seejuures ka katkiminevad) vahendid. Montessori jaoks oli tähtis, et lapsele antavad töövahendid oleksid esteetiliselt ilusad, huviäratavad ja tähelepanuköitvad. Montessorirühmas toimides on oluline, et iga töövahendit oleks vaid üks komplekt, niimoodi õpib laps oma impulsse kontrollima (ma tahaks seda kohe praegu teha, aga ei saa, sest teine laps teeb) ning ka teiste tööd austama.

Parim kiitus lapsele on töö ise – laps näeb töö tulemust oma silmaga. Teate ju küll, töö kiidab tegijat! Montessori õppekeskkonnas ongi tore märgata, et üpris kiiresti ei otsi laps enam välist/tühja kiitust täiskasvanult (oi kui ilus/äge ja kui tubli/tark/osav sa oled!), vaid pigem tahab täiskasvanuga oma rõõmu jagada. Mis ei tähenda, et me ainult mühatame, kui laps oma töö tulemust tuleb esitlema, vaid hoopis seda, et mõtleme lapsega koos, kui tubli, tark ja osav ta on olnud (ma nägin, et sa keskendusid väga palju, oled tublisti harjutanud, seda oli vist väga põnev teha, oled palju erinevaid värve kasutanud jne jne). Loodan, et panite tähele seda ”kui”, sest väga tihti laps lõpetab tegevuse, korjab töö kokku, viib tagasi oma kohale ja hakkab midagi uut tegema, ilma et täiskasvanuga vahepeal mingit kontakti võtaks. Ja sel juhul ongi tähtis, et ka täiskasvanu suudaks ise tahaplaanile jääda ja lasta lapsel tegutseda.

Igapäevaelu harjutused jagunevad viide rühma:

1. ettevalmistavad harjutused
2. enda eest hoolitsemine
3. ümbruse eest hoolitsemine
4. liigutuste koordinatsiooniharjutused
5. head kombed

Kuigi vahendid ja harjutused on jagatud eri rühmadesse, on need lapse õppimise ja arengu seisukohalt omavahel tugevalt seotud. Laps peab kõigepealt teatud oskused õppima ja omandama, enne kui ta on valmis teise rühma teatud harjutusi tegema.

Postituse autor: Kerli-Kristi Allikvee (AMI 0–3 ja AMI 3–6 juhendaja)