Lapse täielik aktsepteerimine

Tänased lapsed on tuleviku täiskasvanud ja kõik tänased täiskasvanud tulevad oma lapsepõlvest. See on üks Montessori pedagoogika juhtmõtetest, seda nii õppimise kui ka õpetamise ja kasvatamise vaatevinklist. 

Iga laps tegeleb aktiivselt eneseloomisega ning selleks vajalik on talle looduse poolt kaasa antud. Esimeste eluaastate jooksul laps õpib liikuma ja rääkima, arenevad lapse oma tahe, emotsioonid ja intellekt. See on intensiivne töö, mida keegi ei saa lapse eest ära teha. Sellest hoolimata on inimlaps paljuski täiskasvanust sõltuv. Meie ülesandeks on hoolitseda selle eest, et lapse kasvukeskkond oleks seda loomisprotsessi toetav, mitte ei muutuks loomuliku arengu takistuseks. See hõlmab endas nii keskkonna füüsilist kui ka inimlikku aspekti. Paljud tulevased või värsked lapsevanemad (ka õpetajad) keskenduvad põhjalikult füüsilise keskkonna loomisele ning jõuavad mõne aja pärast äratundmiseni, et sellest üksi ei piisa. Pidev töö iseendaga on väljakutse kõigile täiskasvanutele, kes lastega põhjalikumalt kokku puutuvad.  

Kõik esimeste eluaastate jooksul omandatud kogemused mõjutavad lapse isiksuse arengut. Laps jälgib ja kuulab meid kogu aeg ning omandab alateadlikult iga väiksemagi detaili sellest, mida me ütleme või teeme ning kuidas me seda teeme. Alguses oleme lapse jaoks justkui peeglid, ja see, milliseks lapse minapilt kujuneb, sõltub sellest, kuidas meie lapsesse suhtume ja teda kohtleme. Seejärel hakkab laps omakorda kõike kogetut oma käitumisega meile tagasi peegeldama. Laps tajub meid emotsionaalsel tasandil, lisaks meie sõnadele ka tegude kaudu. Meie sõnad ja teod peavad edastama sama sõnumit, kui need on vastuolus, ajab see lapse segadusse.

Meie suureks eesmärgiks lapse arengu toetamisel peaks olema lapse täielik aktsepteerimine. Aktsepteerime ja armastame last sõltumata tema käitumisest, mis aga ei tähenda, et me aktsepteerime igasugust käitumist. Läbi selle tugevneb lapse enesehinnang ja enesekindlus. Lapsega suheldes peame õppima oma eelarvamustest lahti laskma. Meie enda lapsepõlvekogemused, hirmud ja eelarvamused tulevad vanemluses tahes-tahtmata pidevalt esile. Ennast jälgides õpime oma instinktiivseid reaktsioone ära tundma ja teadvustama, et need ei pruugi alati vastata sellele, milline lapsevanem sooviksime olla. Kõigepealt on tarvis õppida iseennast aktsepteerima, et suudaksime lapsega armastavalt ja austavalt suhelda, talle vajalikku tuge ja hoolitsust pakkuda ning erinevates olukordades asjakohaselt reageerida.
Pole tarvis karta, et last armastavalt koheldes võib ta kogemata ära hellitada, egoistiks või nartsissistiks kasvatada. Hoopis vastupidi. Lapsel peab olema varases lapsepõlves võimalus olla enesekeskne, see on arenguliselt oluline, et ta suudaks hiljem teiste suhtes empaatiavõimeline olla. Turvaline kiindumussuhe beebieas aitab luua usalduslikke ja terveid suhteid kogu ülejäänud elu jooksul.

Mõned soovitused:

• Kujutle last, keda veel ei ole (Visualise a child who is not yet there. Maria Montessori)
• Mõtle läbi, mis on sinu enda ja lapse häiriva käitumise põhjused.
• Ole toetav, väldi lapse kritiseerimist.
• Keeldude asemel esitle lapsele lubatud tegevusi.
• Ole piiride seadmisel leebe, ent kindlameelne.
• Lase lapsel kõiki tundeid väljendada, ära karda oma last. 
• Paku lapsele kindlustunnet, heakskiitu ja armastust!

Üheks oluliseks käitumist mõjutavaks teguriks on kaasasündinud temperament, mida pole võimalik muuta. Temperamendi määratlemine on hea tööriist nii enda kui lapse mõistmiseks ja toetamiseks. Seda põnevat teemat käsitles põhjalikumalt Patricia Wallner oma loengupäeval Tallinnas, Kultuurikatlas 25. veebruaril 2023. 

Lisaks leiab häid loenguid ühingu veebipoest, näiteks soovitame Kristi Chapuis “Montessori laps ja tema pere”, “Vabadus ja distsipliin”, “Mis teeb lapse enesekindlaks?”.

Postituse autor: Kerli-Kristi Allikvee (AMI 0–3 ja AMI 3–6 juhendaja)