Mida tähendab “austus oma lapse vastu”?

Üks Montessori pedagoogika kõige olulisematest aspektidest on austus lapse vastu. Rääkides inimestega, kellel on Montessori haridus, küsisime nende käest, mis siis on see, mis teeb Montessori eriliseks, mis on see spetsiifiline Montessori suhtumine. Nad vastasid: esiteks, austus.

See võib tunduda kummaline. Hea, armastav lapsevanem mõtleb: “Aga loomulikult ma austan oma last!” Võib-olla ka, et austus ja armastus oma lapse vastu on üks ja sama. Et seletada, mida me selle väljendiga mõtleme, toon mõne näite igapäevasest elust.

Maria Montessori ütles, et inimese isiksuse kujunemine algab kohe sünnist (tegelikult juba enne seda), ka teadus avaldab järjest rohkem selle varjatud aja kohta.

“Inimese isiksuse kujunemine ja potentsiaal algab juba sünnituse tunnil. Sellest peaaegu müstilisest tõest võib teha kummalise järelduse – et hariduski peab algama juba sünnist.” 

– Maria Montessori

“The greatness of the human personality begins at the hour of birth. From this almost mystic affirmation there comes what may seem a strange conclusion: that education must start from birth.”

– Maria Montessori

Seega, me peame austama isegi pisikest beebit, kohe sellest hetkest, kui ta sünnib. See tähendab, et me näeme teda täisväärtusliku inimesena. Sest ta ongi seda. Tal on oma mõtted ja arvamused, tunded, ja soovid. Ja me austame neid. Peame küsima endalt, kuidas me käituksime temaga siis, kui ta oleks täiskasvanud, lugupeetud inimene.

Laps juba algusest peale saab aru palju, kui mitte kõigest. Ainult, seda oma moel ja oma arengustaadiumile vastavalt. Laps suhtleb meiega algusest peale, samuti oma arengustaadiumile vastavalt. Ja meie peame temale vastama. Kui me last austame, siis me vastame temale iga kord, kui võimalik, ja nii hästi, kui võimalik. Me räägime lapsega esimesest hetkest ja seletame talle, mida temaga teeme, mis hakkab toimuma … Isegi siis, kui ta ei saa veel kõigest aru.

Toome näiteks beebi mähkmevahetuse. Austav pole sellisel juhul haarata väikelast suvaliselt selja tagant, kuna ta võis olla midagi vaatamas või mõtlemas. Me lähme alati lapse ette, et ta meid esiteks näeks, ja siis ütleme: “Ma võtan sind nüüd sülle ja me lähme sul mähet vahetama!” Siis laps saab juba aru, et midagi hakkab toimuma, ega ehmata, sest see mis toimub, ei ole tema jaoks täiesti ootamatu. Ja ka edasi räägime temaga kõigest, enne kui me midagi teeme. Sest me ju teeksime nii, kui peaksime sama asja tegema mõne täiskasvanud inimesega, keda me päriselt austame. “Ma nüüd võtan su püksid ära …” ja nii edasi. Selline selgitamine juba sünnist saati on hea ka lapse keele arengule. Ja sellele, kuidas ta tunnetab oma keha ja selle autonoomiat. Ka teie omavahelisele suhtele. Nii hakkabki ta peatselt kõikides sellistes igapäevastes toimingutes ise osalema, kohe kui ta vähegi suudab.

Veel üks näide. Kui väikesel lapsel on nohu, pühime tihti tal nina kuidagi küljelt ja ootamatult, tihti isegi järsult ja mitte nii õrnalt kui saaks. Kujutate ette, et keegi tuleks selja tagant ja teile ootamatult niimoodi teeks?! Ei täiskasvanu ega ka lapse reaktsioon pole sellise isiklike piiride rikkumise puhul hea. Austav oleks tulla tema ette, näidata salvrätikut ja öelda: “Sul nina jookseb. Ma pühin sinu nina selle paberiga puhtaks.” Seejärel teha öeldut vaikselt ja ettevaatlikult … Laps pigem laseb sellisel juhul nina pühkida või vähemalt on palju rahulikum, sest ta teab, mis hakkab juhtuma. Ja nii ka kõikide teiste tegevustega.

Saladus on mõtlemises. Kui me mõtleme, et laps on täisväärtuslik, tark inimene, kes kõigest aru saab, siis me austame teda ja käitume vastavalt. Me ei sega teda, kui ta midagi teeb. Me laseme tal teha ise, kui vähegi võimalik, või nii palju, kui võimalik. Laseme tal ise proovida. Räägime temaga alati: normaalse häälega, nii nagu räägiksime teiste inimestega meie ümber. Vestleme lapsega viisakalt, kasutades normaalseid sõnu (mitte n-ö beebikeelt). Lapsed imavad enda sisse kõike, ka seda, kuidas me nendega suhtleme. Hiljem vastavad nad meile täpselt samamoodi, kui meie oleme nendega rääkinud.

See tundub lihtne, kuigi tegelikult pole, sest see ei ole tavapärane. Ühiskond pole väikeste beebidega sellisel viisil käitunud, meie ise tihti oleme kasvanud üles teistmoodi … Ja neid käitumismustreid, mis on meie sees, on väga raske muuta. Räägin enda kogemusest, sest kuigi olen seda kõike lugenud ja tean seda ning tahan nii käituda, ei tule see alati välja. Me kõik oleme inimesed ja ebatäiuslikud, aga iga päev on võimalus üritada olla parem. Ka parem lapsevanem, kes austab oma last. Ja tulemus on seda väärt – see on laps, inimene, kes austab iseennast ja inimesi tema ümber.

Postituse autor: Asnate Tuulik

Toimetanud: Elo Säre